Meil aiaäärne tänavas,
Kui armas oli see,
Kus kasteheinas põlvini
Me lapsed jooksime.

Kus ehani ma mängisin
Küll lille, rohuga.
Kust vanataat käe kõrval mind
Tõi tuppa magama.

Aeg tuli, maa ja mere pealt
Silm mõndagi seletas.
Aeg tuli tule ja surmaga-
Lapsepõlve peletas.

Aeg tuli raudsaabastes, turmtulega.
Aeg tuli tule ja surmaga,
Inimesed mattis rauaga.

Meil aiaäärne tänavas
Nüüd põleb leekides
Ja tules- põlvini-
me sõdurid jookseme.
Nüüd ehani me peidame
End kodumaa laantesse
Ja kuldse kuu silme all
Tapame vaenlase.
Nüüd aeg on läinud kiiruga,
Ruttu külatänavast!
Raudsaapad, marsivad
Lõpuks eemale me maast…

Nüüd ehani me peidame
End kodumaa laantesse
Ja kuldse kuu silme all
Tapame vaenlase….

Põhjavalla pealinn Hardferd

Posted: 20. aug. 2011 in Sõnaseletusi

Hardferd on kaljust välja raiutud võimas kindluslinn Põhjavalla idakaldal, ehitatud Esimeste inimeste poolt juba aegadehämaruses. Linnast avaneb vaade otse Põhjaookeanile.

Tuulesaaga alias Holger De Landerhof, oli viimane Karnea aegne paladiin, kes läbi oma puhtuse ja Valgete Jumalate teenimise, säilitas oma võimed ka peale seda kui needusega kutsutud taud, Seitse Sajatust (ka Seiste Surma), Karnea Kunigriigi, ühes saarte ja suurema osa Liidu Riikidega, peaaegu maatasa tegi. Lugu räägib nn “paladiinide õiglusest” mis võrdub tegelikult kahepalgelisuse ja hea/kurja vahel laveerimisega. Teadmiseks: paladiinid, on pühad rüütlid, munksõdalased, kes on Valgetelt Jumalatelt saanud võimed ravida käe puutega haigusi ja haavu, tõrjuda kurjust, ning kasutada muul moel Valgetelt Jumalatelt antud pühasid õiguseid.

Laul Tuulesaagast

Eluteel sa ette ei näe
selle kurve ja käänakuid,
avat’ mõtted, kuid seotud käed,
sellest alati on räägitud.

Usk on võitnud vabaduse,
määranud valguse enese preestriks,
kes ohverdanud vagaduse,
kui headus kurjuse reetis!

Tuulesaaga jõud läitis siis,
tõotas kivi lüüa teraseks,
mil valguse kohutav liisk
langes just temale.
Üll tõmbas raudrüü valge,
sättis kiivri pähe,
terasplaadid pani jalgel,
säilitas paladiinide kadunud tähe…

Paladiini teod need kõikjal,
küll õilsad, küll võikad,
leidsid inimsuu, mis rääkis,
kuuldused lahti päästis.

Tuulesaaga veiklev mõõk,
karistas musta puhtusega,
paladiini tuhastav löök
kostitas pimedust valgusega…

Valguse toojaist said Halastajad,
roojund laipade tuhastajad,
Seitsme Surma sajatajad,
oma õilsuse lunastajad.
Sest Kuninga kättemaksuiha
rahva turjale tõi jumalate viha.
Seitse Sajatust surma kündis,
hirmsaism taud, mis eales sündind…

Paladiinide valge aura minevikku kadus,
vaid Tuulesaaga oma vagas rahus,
paladiinide väge kandis,
surnud rahvale lootust andis,

kõrges eas ta siiski veel,
hävitas kurjust oma teel…
Siiani kõnnib ta valguse särinas….
otsib enesele uut pärijat….

Lugu sellest kuidas iidsetes Kareetia rentslites kohtuti guuliga (libasurnu, kes on tunduvalt väledam ja targem kui zombi), olend kellest jutt käib oli aga hoopis varem Karneetia Kristallväljaku võitlusmängude tsempion, mutant, segu mitmest erinevast liigist- alkeemikute võitlusguulide eliitolend, kes peale Karneetia hävingut jäi vanasse kanalisatsiooni lõksu. Peale viiesaja aastast eksisteermist, eluta kulgemist, kannustamas vaid instinkt tappa ja teenida oma hukkunud käskijat, lõpetavad olendi olemise rentslisse sattunud seiklejad.

Guul ja rentslid

Vaenulik ja vihane on saatuse keerukas tee,
reeturlik ja verine on truuduse konarlik rada.

Põlglik ja vahkne on üliku meel,
madal ja lömitav on orja häda.

Karm on karistav käsi,
ärritav madala laim,
kes ahelad läbi näris,
nüüd ta võrdsuse nimekaim…

Hüübiv solk mu ümber
justkui keemiline gaas,
jumalate veres kümblen,
must on alluvate aas,
mu käed venivad pikaks,
rabamaks arglikust kõrist,
nagu hukk ma poon,
puremaks nägu verist.

Elu hüljand mu ammu,
unustand surma rüppe,
kes lahkelt andnud rammu,
kuid hing teinud heitliku hüppe!
Pole tundeid, ainult instinkt,
tahe tappa ja teenida äratajat,
rümp seinale lajatada.
Sajatada!
Sajatada!
Sajatada!

Liikuda kui vari
seinal, põrandal, laes.
Levitada koolnu hõngu,
elada igavesti surnute seas…

Kuid nüüd elab mu soontes tuli,
maskeraadlik võlurite ball jätab mu….

-Hei!?
*Aah?
-Nyhryz? (“Teritad?)
*Egn morna alager. (“Hakkan siga veristama.”)
-Hah, ty lygyr neh morna paladin! (“Hah, sa ei suuda paladinigi veristada!”)
*Ty kaldur! (
-Yrh kalaurk!
*Egr zarak ty ferra!
-Yrh kalaurk!!!
*Yrh zyra morus naglara!!!

Hei paladin!
Hei mershuga!
Hei maragash!
Inse morna…

Hei paladin!
Hei mershuga!
Hei maragash!
Inse morna…

Hei kaladur,
rogh alager,
nanze firgun
Inse morna…

Hei kaladur,
rogh alager,
nanze firgun
Inse morna…

Kristallsaar

Igas kivis miljon nägu,
moondunud groteskset lõusta…

Läbi sinihalli hägu
saare tippu tarvis tõusta…

Käed marraskil, riided puruks,
nööri otsas ripub hing…

Saare elutus südamel surub,
see vist ongi teadmiste hind.

 

Ei tee vahet kivil ja verel,
ei tee vahet päikesel ja kuul,
ei tee vahet saarel ja merel,
on see ilmsi või vaid luul,
igas pilgus tuhat mõtet,
segamini- Kristallsaar…

 

Kristallsaar…

 

Kristallsaare elutus südamel surub,
see siis ongi teadmiste hind.

 

Viimast rammu kokku võttes
peegeldus muutub õuduseks.
Relv võtmas sõbra hinge,
ärevuses valmis tapma,
klaasist rada teeb vaid ringe,
endasse tõmbab – Kristallsaar…

 

Igas näos miljon silma,
võigast surnukalki pilku…

Kristallsaarest õhkub vimma,
klaasistunud veretilku…

Aetherial

Posted: 16. aug. 2011 in Tapper: Lüürika Ja Lühijutud

 

Aetherial

 

Haigus haaras ta kätele.
Kandis hirmuunede rüppe,
kus tuul rebis tükkideks sõbrad
ja kandis laiali Taevasse…

Aetherial – tõusis ta, raev
tärkamas hinges…
Aetherial – vihkas ta, surmale
andis voli…
Aetherial – suri ta, ses kõrtsis
inimlikkus kustus…
Aetherial – võimule ulatas oma kondised käed!

Sõpradest hüljatud üksinduses,
ümbritsetud Vereklanni teenritest,
nõidusest visatud kaugusesse,
põlgus põlemas veenides.
Aetherial mädanes üksinduses,
uppus iseenese kuses,
kraapis seinu ängistuses –
ahelaid pures!

Aetherial!
Aetherial!

Oma elu päästmiseks,
oma jõu säästmiseks,
ta kargas ohvrile kõrri,
kiskus kaelast sooned!

Aetherial!
Aetherial!

Aetherial – vägi tal kui
tulvavesi paisus…
Aetherial – paiskas ta seina
kristalseks tolmuks…
Aetherial – lennutas vaenlased
laiali tuulde…
Aetherial – teise ilma ratsanikuks muutus.

Surmast puruks rebituna,
varjuma hulkumas ringi,
haigusest haaratud embusesse,
ta on küttimas süütute hingi.
Ta karjus – viha tärkamas hinges,
polnud pisaraid,  mida nutta:
“Aetherial ses kõrtsis kõnges!!
Mind igaveseks te mõistsite hukka!!”

Südasuvine päikese sära,
sõi silmist värvid ära,
muutis mustaks kirju maailma,
süngeks muidu rõõmsa silma.

Lauldes jooksis ta heinamaal,
rõõmsalt hulkus ta metsades,
sellili lamas ta aasa peal,
päike helkimas silmades.

“Oh isa, päike on nii ilus!”

Õhkas tüdruk kord.

“Need värvid ja liblikad kõhus
ja Jumalate särav hord!”

“Mu tütar, Jumalad on julmad
ja päike julmem veel!
Ole hea ja kata silmad,
tuhastada võib valgus oma teel!”
Pisarad silma tükkimas,
nutt kõri nöörimas:
“Oh isa, ei meeldi mulle vilus,
sest päike on niiiiiii ilus!!”

Aasalt põgenes, kannul varjud,
kuid pimedus tema silmis,
lõpuks ta komistas,
maailm mustaks muutus pilvist.
Nutab isa kalmustul,
ümber hallus, vihmavine.
Tütre laip, ta rüvet keha…

Aasalt põgenes, kannul varjud,
kuid pimedus tema silmis,
lõpuks ta komistas,
maailm mustaks muutus pilvist.
Nutab isa kalmustul,
ümber hallus, vihmavine.
Tütre laip, ta rüvet keha,
vaeseke päikesest oli pime…..

Päikesest pime….

Taas punetama lööb taevaäär,
justkui veri lahinguväljal.
Seisan metsas tapper käes,
hundid ümber uluvad näljast.
Jäiste Jumalate raev mind ümbritseb,
laanes kaikumas marduste kisa,
talvises metsas nii ürgses,
surma alati lahkuma on- visa!

Külm haarab juustest.
Kisub kuklasse pea.
Tahaks raevust karjuda.
Kuid see reedaks mu, ma seda tean…

Suman lumes edasi,
sõrmed külmund ümber tapri pideme.
Mõtlen- kaua jõuan sedasi,
kuni Talvejumalad saavad mu endale.
Juba öö katab metsa,
hirm ringi hines roomab,
kaua enam see ei kesta,
mu külmund keha seda hoomab…
Sammud aeglased ja surm
hiilimas mu seljataha.
Kätte jõudnudki see tund
mida tahtnuks- ette näha…

Vihiseb kirves…
Lõhestab külma…
Hundi irve…
Sajatan…
Verepulma!

Lumi tuisklemas me ümber.
Taplust jälgimas kuu silm.
Sõjakirve tantsus kümblen.
Soojaks me ümber muutub talvine ilm…

Viimaks saabub oodatud hetk,
kirve kõrge viimane lend,
lõpuks lõppeb mu verine retk,
hundinahast langeb mu… vend!
Reeturlik vend!                                                                                                                                                                                                                                   Ainuke vend!                                                                                                                                                                                                                                        Lihane vend!
Langeb- surnult.

Mürk- see on naiste relv!
Ilu kuld ja reetmine!
Teemantite kaunis helk
See headusest on peamine!

Raevunud kuninga kättemaks!
Hauatagusest vaimude riigist!

Õukonna kohal ripub elevus
Jalule aetud iga vaht
Kisklevad koerad, relvade tärin
Kohe algab ajujaht.

Nõid- korrastab asju
Ennustamaks- sea soolikais
Halge- kogutakse ahju
Jahitee on hoolikas
Kaunis daam- kuldses kleidis
Rõdul- veini rüüpamas
Kuninganna- Stahh see neidis
süüdi kuninga surmas.

Punases veinis peitus oht
mis võitis julge kuninga
nüüd tamme all on tema koht
kümme jalga rasket maad
kuid kuninga vihane vaim
surmast on tugevam….

Justkui vanakuri ise
seisab tamme all kõdunend mees
kättemaksust ta lahti ei lase
raev ja viha silmades
Kui algab õukonna ajujaht
keerutab torm ja ulub tuul
Lainte all upub laht
Mana hoiatuseks nõia suul…

Kuninganna Shalamiana:
Mu kuningas, sinu surnukülmad huuled
ei puuduta enam iial minu suud
ja kui sa hauatagant neid sõnu kuuled,
siis tea, et rahu ei leia sinu luud.
Su maha murdis idalaste mürk,
ei olnud Põhja Jumalaist kasu.
kui sooni kisub Vereklanni võrk,
ei ükski hing leia asu.

Ja naeran su õilsuse üle.
Põlgan sinu lahkemeelsust.
Kui istusin lord Wenredi süles,
oleksid pidanud nägema mu kahekeelsust!
Nüüd koguneme mererannas,
sinu leinamiseks ei leita mahti.
Veri on vale sinu alamate rinnas-
me peame pidu ja korraldame ajujahti!

Kuninganna naerab vaid
Enne jahti sedamaid
Nõia võlla riputab
Ajujahti siiski alustab!

Silmad- avab laip
Kinni- müüritud seinas
Langeb- seina vaip
õukonna koerad uluvad leinas!
Tuli- tõuseb ahjus
Loss- mattub suitsu
Surnuaial- haud lahti vajub
Taevas pilvede all kustub!

Jahikoerad hirmus punuvad
hobune veres vedeleb
marutõbine karu
verepulmas pidutseb.
Nõnda lõppeb ajujaht
puruks rebitud on
iga reeturlik vaht
ja liiderdav õukond.

Ja viimaks saab kuningas
Oma kaua oodatud rahu!

Kuningas Stahh (Valor De Stahh I ) oli jahilembeline Põhjavalla barbarkuningas, kes sai kuulsaks oma kaubandus ja
rahuleppega Karneetia Maagideriigiga 1775 Hüääni Aastal ja kelle õukonda saadeti Karneetia Ülemlord Auresius Esimese
eestkostel saadik alkeemik/nekromaan Lord Wenred. Lord Wenred, Vereklanni käsilane, nõutab kuninga abiellumist Idasaarte
printsessi Shalamianaga, kes on samuti Vereklanni liige, ning ühise konspiratsiooni võrgus õnnestub tugeva
tervisega kuningas mürgitada. Kuid põhjalaste Jumalad ei kannata sellist vägivaldset sekkumist nende jää ja
lume valla rahulikku ellu ning saadavad barbarkuninga hinge kättemaksma. See barbarkuninga ja Põhja Jumalate
sekkumine saab ka tollase Vereklanni lagunemise ja hävingu murdepunktiks!