Tuulesaaga alias Holger De Landerhof, oli viimane Karnea aegne paladiin, kes läbi oma puhtuse ja Valgete Jumalate teenimise, säilitas oma võimed ka peale seda kui needusega kutsutud taud, Seitse Sajatust (ka Seiste Surma), Karnea Kunigriigi, ühes saarte ja suurema osa Liidu Riikidega, peaaegu maatasa tegi. Lugu räägib nn “paladiinide õiglusest” mis võrdub tegelikult kahepalgelisuse ja hea/kurja vahel laveerimisega. Teadmiseks: paladiinid, on pühad rüütlid, munksõdalased, kes on Valgetelt Jumalatelt saanud võimed ravida käe puutega haigusi ja haavu, tõrjuda kurjust, ning kasutada muul moel Valgetelt Jumalatelt antud pühasid õiguseid.
Laul Tuulesaagast
Eluteel sa ette ei näe
selle kurve ja käänakuid,
avat’ mõtted, kuid seotud käed,
sellest alati on räägitud.
Usk on võitnud vabaduse,
määranud valguse enese preestriks,
kes ohverdanud vagaduse,
kui headus kurjuse reetis!
Tuulesaaga jõud läitis siis,
tõotas kivi lüüa teraseks,
mil valguse kohutav liisk
langes just temale.
Üll tõmbas raudrüü valge,
sättis kiivri pähe,
terasplaadid pani jalgel,
säilitas paladiinide kadunud tähe…
Paladiini teod need kõikjal,
küll õilsad, küll võikad,
leidsid inimsuu, mis rääkis,
kuuldused lahti päästis.
Tuulesaaga veiklev mõõk,
karistas musta puhtusega,
paladiini tuhastav löök
kostitas pimedust valgusega…
Valguse toojaist said Halastajad,
roojund laipade tuhastajad,
Seitsme Surma sajatajad,
oma õilsuse lunastajad.
Sest Kuninga kättemaksuiha
rahva turjale tõi jumalate viha.
Seitse Sajatust surma kündis,
hirmsaism taud, mis eales sündind…
Paladiinide valge aura minevikku kadus,
vaid Tuulesaaga oma vagas rahus,
paladiinide väge kandis,
surnud rahvale lootust andis,
kõrges eas ta siiski veel,
hävitas kurjust oma teel…
Siiani kõnnib ta valguse särinas….
otsib enesele uut pärijat….
